22/01/2013

Lohu mõis



Kohilast mõned kilomeetrid Rapla poole
seisab tee ääres Lohu mõis, mis 
kuulub eraisikutele. Häärberi omanikud on 
ja Gottlieb Welté, Johan Pitka 
ning teised härramehed, 
kellest saate lugeda siit .


Mõisa krundilt voolab läbi Keila jõgi,
naabruses on Lohu muinaslinnus,
kuhu ma 2012. aasta suvel kahjuks ei jõudnud.


Lohuga seostub mul Uku Masingu raamat
"1343. Vaskuks ja vikaaria Lohult". Olen seda teost kolm 
korda lugenud, vaielnud tuttavate ajaloolastega Jüriöö üles-
tõusu põhjuste ja tagajärgede üle. 


Uku Masingul on Eestis palju austajaid. Ka sel reisil,
mis viis Lohu mõisast edasi Raikküla mõisa, Paka mäele,
olid kaasas mõned inimesed,
kellega me reisi lõpul seisime hardunult 
Uku Masingu kodutalu aia taga suvises vihmas 
ning vaatasime "neid" aknaid, mille taga kirjanik Masing istus.
Aga kuna käesolev blogipostitus on ikkagi Lohu mõisast,
siis jätkan fotodega, mis tehtud seal suvel 2012.




Kohila-Rapla maanteed ja mõisa hoovi lahutab 
umbes 1,8 meetri kõrgune paekivimüür. 
Mõisa peahoonest paremal ja vasakul on väravad,
mille pseudogooti tornid on ühes stiilis 
all pargis üle jõe viiva silla tornidega.








Taamal paistab mõisa valitsejamaja.


Muinsuskaitse andmebaasis on Lohu mõisast kirjutatud nii.


Kena pilt, kus kaelkirjak vaatab aknast välja.


Mõned vanemad fotod Lohu mõisast.


Hoone on heas korras tänu praeguste omanike tublile tööle
ja tänu nõukogude ajal Desintegraatorit juhtinud Johannes Hindile.
Kui tema poleks eraldanud tehase raha Lohu mõisa restaureerimiseks, 
siis ilmselt oleks hoone hävinenud.


Mõisa sisse ei saa, pererahvast pole kodus.
Nii jäävad nägemata haruldased 19. sajandi 
pilttapeedid Don Quijote teemadel.


Sattusin verandast vaimustusse...































Lohu mõisa ait-kuivati.













Mõisaparki on ehitatud mõned koledad
nõukogude aegsed kortermajad, 
mis õnneks on peahoonest piisavalt kaugel ja ei riku vaadet.