22/01/2012

Lahmuse mõis ja unikaalse sisustusega vesiveski


Uhke Lahmuse vesiveski kuulub ühele eesti perele.


Veski osteti 1930-ndatel, omanike perekond küüditati 1949.
Hoone tagastati 1990-ndatel.


Lahmuse mõisa vesiveski ehitati aastatel 1846-1857. 


                                                  Lahmuse paisjärv rajati Lõhavere oja 
                                              laiendusena sel ajal, kui ehitati vesiveskit.



 
2008. a suvel järv korrastati valla ning kohalike elanike algatusel. 



Veski töötas 2003. aastani.


Seadmed olid töökorras, kuid 
ei jätkunud vilja, mida jahvatada.


Viimased Lahmuse möldrid olid endiste eestiaegsete möldrite 
Aleksander Kungla poeg Ülo ning Jaan Vendelini pojapoeg Raul.



Veski sees on huvitav, eriti kui selgitusi jagab viimane mölder.


Seal on vana ja väärikas Seck Dresdeni püülijahumasin.






Enne 2003. aasta seiskumist jahvatati veskis püüli-, 
leiva- ja loomajahu, ülesõelajahu (ehk peenemat leivajahu), 
kruupi ning heinajahu.



Veski on haruldane, sest seal on korralikult 
säilinud 30-ndate aastate alguse sisustus: 
leivajahu veskikivid ja sõelad, loomajahu veskikivid,
kahest masinast koosnev kruubi valmistamise seade,
tangulõikaja, püüli tegemise liin,
valtstool; koorija, plaansõel, kopptransportöörid; desintegraator,
Deutz mootor ja palju muud huvitavat.






Kõik Eesti vesiveskid on väärtuslikud ja 
väga vähestel neist on sisustus tänaseni säilinud.


Selles Lahmuse vesiveskis on tänaseni (2011. aastal) 
säilinud sisustus, mis lubab veskit kasutada. 
Oleks vaid jahu tellijaid!


Üle paisjärve kumavad punastest telliskividest seinad.


See hoone on Lahmuse mõisa juustukoja hoone, 
mis on Norra rahadega restaureeritud.


Juustukojas toodeti kunagi kuulsat Šveitsi juustu, 
mida müüdi Peterburi ja Moskvasse.



Kollane mõisa peahoone on ehitatud
Berend Johann von Krüdeneri poolt aastail 1837-1838.



 Aastal 2011 tegutses mõisas koolimaja.


Härrastemaja on kehvas olukorras ja ootab rahasüsti.


Muinsuskaitse arvab mõisa kohta nii:



 








21/01/2012

Viru-Nigula püha Nikolause kirik


Viru-Nigula kirik on pühitsetud laevnike kaitsepühak Nikolausele.
Lähedal on muistne Mahu rand ja sadamakoht. 


Viru-Nigula kiriku põhjaküljelt on leitud luustikud, 
mis on ehete (pronksist rinnanõel, punutud käevõru ja luupeaga nuga)
järgi dateeritud 13. sajandi teise poolde.


Kuna inimesed olid maetud peale kiriku ehitamist, siis
ilmselt pidi kirik valmima peagi pärast
Virumaa ristimist 1220. aastal.


Ajaloolase Paul Johanseni arvates võis alguses tegemist olla puukirikuga.


Hiljem püstitatud kivikirikut tuleks Villem Raami arvates 
võrrelda Järvamaa kirikutega ja dateerida XIV sajandisse.


Kalmistut kiriku ümber piirab kõrge paekivimüür.


Rahvapärimuses on talletatud erinevaid lugusid kiriku kohta:



Kiriku ümber surnuaias leidub huvitavaid rõngasriste.



Ühel 2011. aasta suvehommikul heljub kiriku ümbruses vaikus ja rahu.


Sammaldunud rõngasristilt ei ole võimalik midagi välja lugeda.





Kiriku aia taha on 1990. aastal püstitatud mälestuskivi
Eesti nõid Kongla Annile. 


1660. aastal peeti lähedal asuvas Pada mõisas kohtuistung.
Nõidumises süüdistati ravitsejat Kongla Ann.
Naine vahistati peale seda, kui ta oli 
tagajärjetult üritanud mõisniku last ravida ning laps suri.
Säilinud ürikud ei sisalda kohtuotsust, aga 
ilmselt ootas nõid Anni tulesurm, sest sel ajal 
kõik süüdimõistetud nõiad põletati tuleriidal.



Muinsuskaitse kirjutab kiriku kohta järgmist:



Kiriku torni ja eeskoja võlvipealne olid sõdade ajal pelgupaigad.


Kirik on seest jumalikult kaunis, meenutab natuke Koeru kirikut.







Vitraažaken "Kristuse taevaminek" on kirikul 2010. aastast.
Akna autor on kunstnik Andrei Lobanov.