Piirivalvekordonist hotelliks - Saka mõis ja müstiline Saka ehk Kivisilla juga

Saka mõis seisab Põhja-Eesti pankrannikul

ja on taastatud Tõnis Kaasiku poolt.

Mõisast lähemalt kirjutab tuntud

mõisaportaali pidaja Valdo Praust nii:

http://www.mois.ee/viru/saka.shtml

Saka mõisa kivist härrastemaja ehitati 1862 - 1864.

Mõisa viimane omanik Hermann Löwis of Menar

läks Saksamaale 1939. aastal. 

Omanikule kuulus ka Maidla mõis, millest olen kirjutanud siin:

http://estonianmanorhouses.blogspot.com/2010/06/maidla-moisa-park-ja-urdiaed-virumaal.html

Saka oli Löwis of Menarite suvemõis.


Pärast baltisakslaste lahkumist sai mõisast sõjavägede tugipunkt.
Kuni 1992. aastani oli mõisas nõukogude sõjaväe piirivalvekordon.

Praegune omanik Tõnis Kaasik ostis mõisa varemed

riigilt 2001. aastal kolmandal avalikul enampakkumisel.

Mõisa peahoone korrastamist oma rahadega

alustati 2009. aastal ja lõpetati 2010.

Hoone võlvlagedega keldris on stiilne restoran,

mille pilti mul kahjuks ei ole. Söök oli nii maitsev,

et unustasin oma tavapärase pildistamise.

Peahoone põhikorrusel on kaunid saalid ja nõupidamiste ruumid.

Trepp viib üles viimasele korrusele,

kus on kolm stiilselt kujundatud magamistuba.

Mõisa peamajast pankranniku poole minnes on näha meretorni,

mis endine piirivalve vaatlustorn.

Vana torn on ümber ehitatud seminaride pidamiseks.

Üles vaatlusplatvormile viib keerdtrepp.

Tornist avanevad vaated parkla ja mõisahoonete poole.

Mere pool saab imetleda lõputut silmapiiri.

See tornist nähtud tee viib stiilse metalltrepini.

Laskumisel alla saab vahepeal peatuda,

puhata ja nautida vaateid ürgmetsale kõrge klindi all.

Kalda all on kitsas liivarand, mida mööda

trepist alla tulles võiks keerata paremale.

Mere ääres kõndides jõuate ühel hetkel

Saka ehk Kivisilla joast alguse saanud oja suudmeni.

Üles joani viib vihmaste ilmadega üsna libe ja järsk rada.

Vahepeal tuleb turnida puujuurtel ja abistav sõbrakäsi

 on omal kohal, et mitte kukkuda sõnajalapõõsasse.

Aga joale lähenedes tekib selline vihmametsa tunne.

Kõikjal sõnajalad, suured puud, sammal, niiskus.

Akadeemik Teodor Lippmaa on nimetanud sellist metsatüüpi

Eestile omapäraseks klindimetsaks - Estonica clivosa-ks.

Wikipeedia kirjutab joa kohta nii:

http://et.wikipedia.org/wiki/Saka_joastik

Mina olin Saka joast täiesti lummatud.



Meeleolu, mis suvel 2011 valitses joa all ürgmetsas, oli filmilik.