Pühtitsa Jumalaema klooster.
Selles omamoodi suletud maailmas
hoitakse hoolega Jumalaema Uinumise ikooni.
Kiriku ja kloostrihoonete arhitekt on Peterburi
Kunstide Akadeemia professor M.T. Preobraženski.
Aga enne kui kloostrihoovis ringi vaatame,
tahan teile jutustada legendi Jumalaema ikoonist.
Peipsi järve kaldal asuva Vasknarva küla
prohvet Eelija õigeusu kiriku kroonikas on
kirja pandud pärimus,
mille järgi nägid eesti karjused XVI sajandil
ühel varasel suvehommikul Pühtitsa mäel seismas
valgustkiirgava naise kuju taevassinises rüüs.
Kui karjused hakkasid mäkke tõusma,
siis nägemus kadus, kui nad aga tagasi
pöördusid, siis ilmus kuju uuesti.
Karjused rääkisid sellest külarahvale,
järgmise päeva koidikul läksid inimesed
mäele ja nägid taas Neitsi Maarjat
oma imelises valgussäras.
Kolmanda päeval kogunes mäele talupoegi
kõikidest ümbruskonna küladest ja jälle
nähti Neitsi Maarjat mäe jalamil allika juures.
Jumalaema hakkas tõusma mäkke, peatus
ühe tammepuu juures ja kadus.
Tamme tüvest leiti Jumalaema Uinumise ikoon.
Eesti talupojad võtsid ikooni ja andsid selle
Jaama küla õigeusklikele talupoegadele,
jutustades neile, kuidas see oli leitud:
“Võtke see endale, me ei palveta pühakujude ees, teie aga palvetate”.
Õigeusklikud võtsid ilmutatud ikooni harduse ja
rõõmuga vastu ning ehitasid sellele kohale
tillukese kabeli Jumalaema Uinumise auks,
pannes pühakuju sellesse kabelisse.
Kloostri pühade peaväravate võlvidele ja külgedele
on maalitud stseenid jutustatud legendist.
Kloostriõed mäletavad, et 1946. aastal tuli kloostrisse
sõjaväevormis vene mees. Kui ta sisenes kirikusse,
nägi Pühtitsa Jumalaema ikooni, siis langes mees põlvili.
Selgus, et kloostrit tuli vaatama lendur,
kellele teise maailmasõja ajal oli antud käsk
kloostrit pommitada. Ta lendas mitu korda üle
kaardil näidatud sihtmärgi, kuid ei suutnud kloostrit
leida. Lendur mäletas, et kõik oli olnud nagu udus
ja midagi polnud näha, kuigi lendas selge ilmaga.
Sõjamees otsustas pommitada mõõteriistade järgi.
Äkki ta nägi, et pilvedes seisis helesinises rüüs
naine, kes ütles: "Ära hävita minu koda!"
Lendur pöördus tagasi sõjaväelennuväljale,
Pühtitsa jäi terveks.
Mina käisin Kuremäel 2013. aasta augustis.
Pühade õdede elumajad on kenasti
paigutatud peenarde ja ilupuude vahele.
Väike suveniiride müügikoht.
Kõrged, vanad tammed kasvavad platsi ääres.
Midagi ei tohi raisku minna!
Nunnad on kokku kogunud tammetõrud.
Pildil paremal on näha külalistemaja,
kus saab peatuda ja kloostrile oma töökäsi pakkuda.
Igaks juhuks olgu hoiatatud, et tegemist pole hotelliga,
kuhu uudishimulikud saavad kohale tulla.
Kloostris peatumiseks on vaja
püha iguumenja Filareta -
kloostri juhi nõusolekut.
Talve tulekuks ollakse kloostris valmis.
Varutud on küttepuid ja need siis
laotud kenasti torni.
Tõuseme üles mäkke.
Vürst Šahhovskoi, kes pidas kloostri rajamist
üheks oma elu tähtsamaks ettevõtmiseks,
nägi testamendis ette,
et ta maetakse Kuremäele.
Nii sündiski peale tema surma,
mis saabus 12. oktoobril 1894.
Tema lesk jäi kloostrisse elama
ning püstitas mehe haua kohale
kiriku Radoneži vaga Sergi auks,
mis pühitseti 5. juulil 1895
Minule oli väike üllatus, et Eesti ajaloos
venestamispoliitikaga
kuulsaks saanud vürst Šahhovskoi
puhkab puidust kirikus viimast und.
Jelizaveta Šahhovskaja veel 45 aastat
peale oma mehe surma. Vürstitar suri 1939.
näha Jelizaveta Šahhovskaja oma käega tikitud
imeilusaid altarilinikuid,
mis on üle elanud teise maailmasõja.
Kuremäe kloostri nunnade käsitöö
on ka tänapäeval
hästi tuntud ja kvaliteetne.
Vürstitar Šahhovskaja elamu otsa on ehitatud
väike ristimiskirik, kus
õigeusklikud saavad lapsi ristida.
Piki müüriäärt kulgeb tee tagasi mäelt alla.
Üle kiviseina kiigates on näha, et asume
tõesti ümbruskonnast kõrgemal.
Silmapiir ulatub kaugele.
Pildil paremat kätt on söögisaal-kirik,
mille alumisel korrusel on köök, üleval
söögisaal kirikuga pühade Siimeoni ja Anna auks.
Mäe all kloostri müüridega alalt väljas
on surnuaed, kuhu maetakse nunnasid.
kloostri eelmine iguumenja Varvara, kes
oli Pühtitsa kloostri ülem alates 1968. aastast.
Kalmistu kõrval ongi too ohvritamm,
mille tüve õõnsusest leiti püha ikoon.
Aga oh häda, puu on kuivanud!
Koor on pühaduse otsijate poolt
maha kraabitud kild-killu haaval.
Kahju!
Aga nüüd asun reipal sammul teele püha allika poole.
ees ja taga kõnnivad õndsas rõõmus
venekeelsed naisterahvad.
Juba kaugelt paistab allikavee ammutamise järjekord.
Ka minul õnnestub 3 liitrit lättevett kaasa tuua.
Tuleb tunnistada, et see vesi on parim!
Mu õigeusklikust sõbranna nõustas mind nii,
et kui pool pudeliveest on ära joodud, siis võib kraanivett
juurde valada ja mõne aja pärast on Pühtitsa hea
allikavee omadused üle läinud juurdekallatud osale.
Seda juttu usub too, kes on
lugenud või näinud filmi "Vee sõnumid".
Ja kindluse mõttes panin klaasist, mitte plastmassist,
veepudelile sõbranna soovitusel
põhja alla pildiga üles poole
veel ühe Jumalaema ikooni.
See vesi on mu haiguspäevade trööst ja ma ei joo
enam üldse ei kraani ega filterkannu vett.
Selline väike nõuandenurk siis.
Sellest sillast paremale jääb allikavee ammutamise koht.
Vasakule kümblusmaja.
Lähed aga sisse, võtad end paljaks
ja kümbled kaevumajas
jääkülmas vees.
On aeg minna tagasi igapäevasesse ellu.
.JPG)
Posts
No comments:
Post a Comment