Uhke Lahmuse vesiveski kuulub ühele eesti perele.
Veski osteti 1930-ndatel, omanike perekond küüditati 1949.
Hoone tagastati 1990-ndatel.
Lahmuse mõisa vesiveski ehitati aastatel 1846-1857.
laiendusena sel ajal, kui ehitati vesiveskit.
2008. a suvel järv korrastati valla ning kohalike
elanike algatusel.
Veski töötas 2003. aastani.
Seadmed olid töökorras, kuid
ei jätkunud vilja, mida jahvatada.
Viimased Lahmuse möldrid olid endiste eestiaegsete möldrite
Aleksander
Kungla poeg Ülo ning Jaan Vendelini pojapoeg Raul.
Veski sees on huvitav, eriti kui selgitusi jagab viimane mölder.
Seal on vana ja väärikas Seck Dresdeni püülijahumasin.
Enne 2003. aasta seiskumist jahvatati veskis püüli-,
leiva- ja loomajahu, ülesõelajahu (ehk peenemat leivajahu),
kruupi ning
heinajahu.
Veski on haruldane, sest seal on korralikult
säilinud
30-ndate aastate alguse sisustus:
leivajahu veskikivid ja sõelad, loomajahu
veskikivid,
kahest masinast koosnev kruubi valmistamise seade,
tangulõikaja, püüli tegemise liin,
valtstool; koorija, plaansõel, kopptransportöörid;
desintegraator,
Deutz mootor ja palju muud huvitavat.
Kõik Eesti vesiveskid on väärtuslikud ja
väga vähestel neist on sisustus tänaseni
säilinud.
Selles Lahmuse vesiveskis on tänaseni (2011. aastal)
säilinud sisustus, mis lubab veskit kasutada.
Oleks vaid jahu tellijaid!
Üle paisjärve kumavad punastest telliskividest seinad.
See hoone on Lahmuse mõisa juustukoja hoone,
mis on Norra rahadega restaureeritud.
Juustukojas toodeti kunagi kuulsat Šveitsi juustu,
mida müüdi Peterburi ja Moskvasse.
Kollane mõisa peahoone on ehitatud
Berend Johann von Krüdeneri poolt aastail 1837-1838.
Aastal 2011 tegutses mõisas koolimaja.
Härrastemaja on kehvas olukorras ja ootab rahasüsti.
Muinsuskaitse arvab mõisa kohta nii:
.JPG)
Posts
No comments:
Post a Comment