Showing posts with label Lüganuse kihelkond. Show all posts
Showing posts with label Lüganuse kihelkond. Show all posts

17/03/2012

Uhke Purtse kindluselamu


Purtse kindluselamu paistab hästi ära 
Tallinn - Narva maanteele
ning on pealinnast 142 kilomeetri kaugusel.


Eesti mõisaportaal kirjutab Purtse linnusest nii:


Armin Tuulse on enne teist maailmasõda pildistanud hoonet


Nõukogude ajal oli elamu tühi ning varemetes.
Muinsuskaitse fotoarhiivis on 1960-ndatest fotod:


Linnus restaureeriti 1987 - 1990 ja on praegu eravalduses.


Purtse vasallkindluse kodulehekülg on siin:


Tuulelipul ja vapil on Purtse linnuse rajanud Tuve'de (von Taube'de)
sümbol, millel kujutatud pärnalehtedega känd.


Von Taube perekonna pikast ajaloost ja mõjuvõimust 
saab pikalt ning huvitavalt lugeda siit:


Taubede suguvõsa Edise ning Purtse haru tuntuim esivanem
oli Loff Tuve, kes langes 4.02.1590
Narva all võideldes vene vägedega.


Geni.comi avalikust andmebaasist ning kodulehelt
selgub, et Loff Tuve (Ludwig Taube) vanemad olid 
Bernt (Berend Taube või Tuve) ja Kunigunda (Künna) von Maydell.


Nüüd läheb eestlasele asi huvitavaks,
sest Kunigunda (Künna) vanemad on
Heinrich von Maydell ja Margarethe (Maie) Taube.


Künna ehk Kunigunda suri 1579 aastal,
mil Virumaa vasallid olid olnud
Rootsi kuningakrooni kaitse all 18 aastat.


Seega sündis Loff Tuve ema noore aadlipreilina ajal, 
mil Virumaal valitses viimaseid aastaid Liivi ordu.
Edasi võib igaüks ise mõtiskleda teemal,
kas eesnimed Maie ja Künna on 
saksa- või rootsipärased nimed või mitte.


Veel mõningaid vaateid Purtse linnuselamust ja kaevust.


Postituse alguses jäi mul mainimata, 
et linnuse lähedal on Purtse hiiemägi,
mis ümbruskonna kõrgeim paik 
ja kuhu 1992. aastal rajati Alutaguse Memento 
algatusel Kurjuse Ohvrite Leinapark.
Sinna istutatud tammed on pühendatud 
juuniküüditamise ohvritele.


Aga see pole veel kõik. Nagu ütleb reklaamilause.
Purtse linnuse ja hiiemäe lähedal on lähestikku kaks linnamäge:
Purtse Taramägi ja Purtse Tarakallas.
Nendest kohtadest mul paraku pilte pole.
Ehk mõni teine kord viib minu reisirada neist mööda...


13/01/2012

Piirivalvekordonist hotelliks - Saka mõis ja müstiline Saka ehk Kivisilla juga


Saka mõis seisab Põhja-Eesti pankrannikul
ja on taastatud Tõnis Kaasiku poolt.
Mõisast lähemalt kirjutab tuntud
mõisaportaali pidaja Valdo Praust nii:


Saka mõisa kivist härrastemaja ehitati 1862 - 1864.



Mõisa viimane omanik Hermann Löwis of Menar
läks Saksamaale 1939. aastal. 
Omanikule kuulus ka Maidla mõis, millest olen kirjutanud siin:
Saka oli Löwis of Menarite suvemõis.


Pärast baltisakslaste lahkumist sai mõisast sõjavägede tugipunkt.
Kuni 1992. aastani oli mõisas nõukogude sõjaväe piirivalvekordon.


Praegune omanik Tõnis Kaasik ostis mõisa varemed
riigilt 2001. aastal kolmandal avalikul enampakkumisel.


Mõisa peahoone korrastamist oma rahadega
alustati 2009. aastal ja lõpetati 2010.



Hoone võlvlagedega keldris on stiilne restoran,
mille pilti mul kahjuks ei ole. Söök oli nii maitsev,
et unustasin oma tavapärase pildistamise.


Peahoone põhikorrusel on kaunid saalid ja nõupidamiste ruumid.
























Trepp viib üles viimasele korrusele,
kus on kolm stiilselt kujundatud magamistuba.






Mõisa peamajast pankranniku poole minnes on näha meretorni,
mis endine piirivalve vaatlustorn.


Vana torn on ümber ehitatud seminaride pidamiseks.
Üles vaatlusplatvormile viib keerdtrepp.


Tornist avanevad vaated parkla ja mõisahoonete poole.



Mere pool saab imetleda lõputut silmapiiri.





See tornist nähtud tee viib stiilse metalltrepini.


Laskumisel alla saab vahepeal peatuda,
puhata ja nautida vaateid ürgmetsale kõrge klindi all.







Kalda all on kitsas liivarand, mida mööda
trepist alla tulles võiks keerata paremale.







Mere ääres kõndides jõuate ühel hetkel
Saka ehk Kivisilla joast alguse saanud oja suudmeni.


Üles joani viib vihmaste ilmadega üsna libe ja järsk rada.
Vahepeal tuleb turnida puujuurtel ja abistav sõbrakäsi
 on omal kohal, et mitte kukkuda sõnajalapõõsasse.


Aga joale lähenedes tekib selline vihmametsa tunne.
Kõikjal sõnajalad, suured puud, sammal, niiskus.


Akadeemik Teodor Lippmaa on nimetanud sellist metsatüüpi
Eestile omapäraseks klindimetsaks - Estonica clivosa-ks.


Wikipeedia kirjutab joa kohta nii:


Mina olin Saka joast täiesti lummatud.


Meeleolu, mis suvel 2011 valitses joa all ürgmetsas, oli filmilik.