Vanamõisa Kirbla lähedal Läänemaal

Läänemaal Kirbla lähedal on Vanamõisa.

Samanimelisi paikasid on Eestis mitmeid. 

Selles kohas oli kunagi Lihula tsistertslaste 

nunnakloostri mõis. 

Vaade peahoone varemetele. 

Mõisamaja ei ole säilinud, sest põletati 

maha 1905. aasta ülestõusu ajal.

Siis oli mõisa omanik 

Otto von Budberg-Bönningshausen,

kes tapeti. Mõisniku vapp-epitaaf on 

Tallinna Toomkirikus ja sellest saab lugeda siit.

Peahoonest on alles keldrid ja majapidamiseruumid.

Jääkeldri võlvkaar kordub fassaadil karniisina.

 

Mõisa töölistemaja paremal,

peahoone vasakul puude varjus.

Muinsuskaitse kirjutab töölistemajast siin.

Üks uhke väravapost on alles vanadest aegadest.

Mõisa kunagise peahoone varemete 

taga on liigirikas park.

Et paremat ettekujutust saada,

kui palju Vanamõisas on erinevaid hooneid ja

varemeid, siis tasub uurida allpool toodud

Maa-ameti plaani.

Siin on muinsuskaitse aruanne Vanamõisa 

hoonete olukorrast 1970. aastast.

Liigun töölistemaja juurest Vanamõisa silla poole.

Kassil hakkas kiire ...

Peatun, mõtlen, et 

vaatan veel hoolega töölistemaja.

Mingid ehitustööd justkui toimuvad.

Lõpuks liigun jõe poole. Vaatan üle õla korraks 

töölistemaja suunas. Kaugenev tee kulgeb Rumbasse.

Uurin mõisa aita, mille otsas elumaja. Selles hoones

oli eelmise Eesti Vabariigi ajal meierei. 

Viimases elasid arheoloog Mati Mandeli 

andmetel ühe praegu Eestis 

tuntud intelligentse härrasmehe 

vanaisa ja vanaema, kes kahjuks

mõrvati 1941. aastal hävituspataljoni poolt.

Kuid mul pole volitusi nimesid nimetada.

Laastukatusega on paha lugu ...

Tee pöördub vasakule, fotol paremale,

puude varju jääb Vanamõisa paesild.

Sillast kirjutasin siin.

Äkki kohtun ühe vahva mehega,
kel jalgratas käekõrval
ning kes teab Vanamõisast nii mõndagi jutustada.
Mees nimega Kalev hakkab vabatahtlikult giidiks.
Tavaliselt ma inimeste pilte sellesse
mõisablogisse ei lisa,
kuid tänutäheks Kalevile teen seda.
Sest Kalev on suur Vanamõisa austaja ja
 temaga koos jalutades nägin rohkem,
kui oskasin oodata.

Laut.

Kalev räägib, et siin on olnud sepikoda.

Valitsejamaja mantelkorsten,
mis pärineb 18. sajandi lõpust või 19. sajandi algusest.

Muinsuskaitse andmebaasist saab lugeda selle korstna kohta

http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=15527

Kalev rääkis pikalt Vanamõisas
punaarmeelaste poolt 22.07.41 mõrvatud Mihkel Lüllest.

Kalev väitis, et see mantelkorsten on ainuke, 

mis jäi järele valitsejamajast, kus elas Mihkel Lüll.

See viimane asjaolu vajab kontrollimist.

Foto Mihkel Lüllist, tänud Eesti Filmiarhiivile

http://www.ra.ee/fotis/index.php?type=2&id=128430

Kalev kõnnib Vanamõisa silla juurde jäetud
jalgratta poole tagasi ja
meie ühine jalutuskäik ajalukku on läbi.

Sõidan tagasi Kirbla poole,
tee mõlemal küljel laiuvad viljapõllud.
Taevas on sinine, käes on august ...

Vanamõisa sild Seira külas Kirbla lähedal

Läänemaal Kirblast 5 km kaugusel ulatub

kena paekivist kaarsild

üle Vanamõisa jõe.

See on ehitatud 19. sajandil, 64 meetrit 

pikk, keskel 5 meetrit lai ja silla otstes 7 m lai.

Sillal on kuus erineva suurusega kaarava,

neist kaks keskmist kõige suuremad.

Arhitektuuriajaloolane Villem Raam nimetab 

teoses "Eesti arhitektuur",

et Vanamõisa sild on silmapaistvaim Eesti paekivisild.

Sild on muinsuskaitse all.

http://register.muinas.ee/?menuID=archivalmaterial&action=view&id=1633 

Vaade Vanamõisa poolt.

Seistes silla Vanamõisa poolsel osal on 

näha mõisa abihooneid.

Kusagil lähedal elab üks aednikuhing: 

Silla ja tee vahel on aiake.

Kunstnik Valdemar Väli on Vanamõisa 

silla jäädvustanud 

õlimaalil, mille lõi 1978. aastal.

Täpsemalt saab lugeda siit.

Vanamõisa on põnev koht, 

millest kirjutan pikemalt mõni teine kord.

Vanamõisa sillast mitte kaugel, umbes 8 kilomeetrit eemal, 

saab vaadata kuulsat Kasari jõe betoonsilda,

mis oli 1905. aastal valmis saades Euroopa pikim 

betoonsild ja millest olen kirjutanud siin.