Showing posts with label dendropark. Show all posts
Showing posts with label dendropark. Show all posts

19/06/2011

Harku mõis


29. septembril 1710. aastal allkirjastati Harku mõisa härrastemajas
Tallinna Rootsi garnisoni ja Vene vägede vaheline rahuleping.
Leping lõpetas Põhjasõja Eestimaal ja Rootsi kuningas
loovutas Eesti alad Venemaale. 



Mõisa omanikud on olnud Liivi Ordu, Rootsi riik, aadliperekonnad :Uexküll,
Ungern-Sternberg ja viimane omanik oli Hermann von Harpe.



Alates 1957. aastast kuulus Harku mõis Eksperimentaalbioloogia Instituudile,
kes allus Teaduste Akadeemiale.


Kivist mõisahoone pärineb 18. sajandi algusest.



Mõisahoone parempoolsele otsafassaadile on hiljem juurde ehitatud
kahekordne suletud puidust veranda.






Veranda on klaasitud 16-ruuduliste suurte akendega.



Mõisahoonega külgnevad terrassid ja trepid jätavad mulje,
et neid pole ammu kasutatud ja hooldatud.






Siit viib tee ja trepp alla tiigi poole.


Mõisahoone kuulub Eesti Maaülikoolile.




Esimesed andmed mõisast ulatavad aastasse 1371.
Kuni 1561. aastani kuulus Harku mõis Liivi ordule, seejärel sai lühikeseks ajaks
mõisavaldused enda omandusse Rootsi riik.



Tammepuust uks on ääristatud tammepuust piirdelaudadega. 



Uksel on kaunid puitmotiivid.






Tundub, et napsusõbrad kasutavad mõisatreppi tihti,
sest peaukse eest tervitab külastajaid taarahunnik.






Trepp viib alla parki tiigi juurde.



Harku mõisapargi tagakülg läheb sujuvalt üle parkmetsaks,
millest üks osa on looduslik tammik.




 Kaunis ja liigirikas on Harku mõisa ümbritsev inglise stiilis park, mis laiub 25. hektaril.



 Maapind moodustab loodusliku kallaku.



Kodumaiste liikide (tamm, pärn, kuusk, mänd, jalakas, saar) kõrval
on pargis huvitavaid liike: mägivaher, punalehine pöök, harilik hobukastan,
suurelehine pärn, valge mänd, alpi seedermänd, euroopa ja vene lehised,
Engelmanni kuusk, hall haab, hõbepappel jt.
Tänu liigirikkusele võib Harku mõisa parki nimetada dendropargiks.


 

 Keset parki laiub 3 hektari suurune mõisatiik koos viie väikese saarega.



Peter Ludvig Constantin von Ungern-Sternberg lasi järve 19. sajandil ümber kujundada tiigiks.




13/06/2009

Tihemetsa - Voltveti mõis


Kuulus 1786 - 1919 perekonnale von Stryk. Praegune hilisklassitsistlikus stiilis kivihoone sai valmis 1830. aastal. Hoone keskmist osa kaunistab nelja sambaga portikus, kaks lõvifiguuri valvavad treppi. Mõisa lähedal asub Eesti pikim kõrtsihoone.


Tänapäevase 2009. aasta haldusjaotuse järgi asub Voltveti mõis Tihemetsa alevikus Saarde vallas Pärnumaal. 14. sajandil kuulusid Voltveti mõisa alad Karksi foogtkonnale. Varasemaid kohanimetusi oli Ticonas.


1716.a. on teada mõisa nimetused Tyknis ja Tignits. Eestikeelne nimetus Voltveti tuleb mõisa varasemate omanike perekonnanimest - Wolffeldt, selle suguvõsa valduses oli mõis aastal 1631 - 1737. Seejärel kuulus mõis von Kruedenerile, von Dohrenile, seejärel von Strykidele.
Hilisklassitsistlikus stiilis ehitatud Volteti mõisamaja valmis 1830. aastal ja ehitati alguses kahekorruselisena. Lõvikujud kahelpool treppi telliti 1926. aastal Riiast ja olid algselt üle kullatud. Lõvidega on seotud ilus armastuslugu, kus peaosas neiu Luise ja mõisahärra. Peahoones on säilinud väärtuslik kaminahi, originaalparkett ühes kõrvalruumis, siseuksed.


Alles on uste piirdeliistud õietahvlitega ülanurkades, seintel kaunilt modelleeritud inglimedaljonid. Saali seintel on värvi alla peidetud illusionistlikud maalingud.




Voltveti mõisa pargi rajamine algas 18. sajandi teisel poolele koos vana härrastemaja ehitamisega. Parun von Stryk'i ajast on pärit enamus vanu võõrpuid uuemas pargi osas. Ülemine park rekonstrueeriti metsatehnikumi ajal vabapargiks, dendraariumiks.



Koos dendraariumiga on pargis ca 150 puu- ja põõsaliiki. Haruldasematest puuliikidest on esindatud pensilvaania saar, euroopa nulg, valgepöök, harilik pöök, douglase viirpuu.