Harku mõis

29. septembril 1710. aastal allkirjastati Harku mõisa härrastemajas

Tallinna Rootsi garnisoni ja Vene vägede vaheline rahuleping.

Leping lõpetas Põhjasõja Eestimaal ja Rootsi kuningas

loovutas Eesti alad Venemaale. 

Mõisa omanikud on olnud Liivi Ordu, Rootsi riik, aadliperekonnad :Uexküll,

Ungern-Sternberg ja viimane omanik oli Hermann von Harpe.



Alates 1957. aastast kuulus Harku mõis Eksperimentaalbioloogia Instituudile,

kes allus Teaduste Akadeemiale.

Kivist mõisahoone pärineb 18. sajandi algusest.

Mõisahoone parempoolsele otsafassaadile on hiljem juurde ehitatud

kahekordne suletud puidust veranda.

Veranda on klaasitud 16-ruuduliste suurte akendega.



Mõisahoonega külgnevad terrassid ja trepid jätavad mulje,

et neid pole ammu kasutatud ja hooldatud.

Siit viib tee ja trepp alla tiigi poole.

Mõisahoone kuulub Eesti Maaülikoolile.

Esimesed andmed mõisast ulatavad aastasse 1371.

Kuni 1561. aastani kuulus Harku mõis Liivi ordule, seejärel sai lühikeseks ajaks

mõisavaldused enda omandusse Rootsi riik.



Tammepuust uks on ääristatud tammepuust piirdelaudadega. 

Uksel on kaunid puitmotiivid.

Tundub, et napsusõbrad kasutavad mõisatreppi tihti,

sest peaukse eest tervitab külastajaid taarahunnik.

Trepp viib alla parki tiigi juurde.

Harku mõisapargi tagakülg läheb sujuvalt üle parkmetsaks,

millest üks osa on looduslik tammik.

 Kaunis ja liigirikas on Harku mõisa ümbritsev inglise stiilis park, mis laiub 25. hektaril.

 Maapind moodustab loodusliku kallaku.

Kodumaiste liikide (tamm, pärn, kuusk, mänd, jalakas, saar) kõrval

on pargis huvitavaid liike: mägivaher, punalehine pöök, harilik hobukastan,

suurelehine pärn, valge mänd, alpi seedermänd, euroopa ja vene lehised,

Engelmanni kuusk, hall haab, hõbepappel jt.

Tänu liigirikkusele võib Harku mõisa parki nimetada dendropargiks.

 

 Keset parki laiub 3 hektari suurune mõisatiik koos viie väikese saarega.

Peter Ludvig Constantin von Ungern-Sternberg lasi järve 19. sajandil ümber kujundada tiigiks.